2.2 Lood elust enesest. TEINE LUGU: KUTSEHAIGUS ON AGA TÖÖVÕIME VÄHENENUD EI OLE.

 

II osa. Seaduse hammasrataste vahel.

Niisiis Juhan jõudis Eesti Kutsehaigete Liitu nõustamisele:

Juhani kutsehaiguse väljakujunemise perioodi sees olid ka mõned tööandjad, kelle ettevõtted olid praeguseks likvideeritud. Sellisel juhul võtab kahjuhüvitise maksmise üle riik Sotsiaalkindlustusameti kaudu.

Juhani taotlus sai esitatud Sotsiaalkindlustusametile. Lõpuks oli ju olemas arstliku komisjoni otsus kutsehaiguse diagnoosimise kohta ja kutsehaiguse näol on tegemist kroonilise haigusega, mis vastavate ohutegurite mõjul süveneb seega ei saa seda diagnoosi lihtsalt olematuks teha. Kõik andmed töötervishoiuarsti uuringutest ja kutsehaiguse diagnoosimisest olid e-tervises must-valgel kirjas.

Ja jälle ebameeldiv üllatus: Kui töövõime vähenemist ei ole tuvastatud siis õigust hüvitisele ei ole!

Siinkohal  lõik Sotsiaalkindlustusameti otsusest:

„ Kahjuhüvitisele on õigus isikul, kes on läbinud töövõime hindamise või kellel on kehtiv arstliku ekspertiisi otsus töövõime kaotuse tuvastamise kohta.

Eesti Töötukassa   otsusega on Teil tuvastatud täielik töövõime alates …..a.

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 24² lõike 2 kohaselt on õigus saada kahjuhüvitist üksnes juhul, kui isikul on Töötukassas tuvastatud osaline või puuduv töövõime.“

Kõik on väga õige -  Sotsiaalkindlustusamet lähtus ametniku pedantse täpsusega seadusest.

Siinkohal jääb Juhani lugu pooleli, sest tema Kolgata tee ei ole veel lõpule jõudnud, kuid kahjuks jääb võimalusi aina vähemaks.

Praeguse seisuga on see lugu aga tekitanud palju küsimusi.

Küsimused seaduse loojatele ja nende täitjatele:

1.     Kuidas on võimalik, et isikul on kutsehaigus (kutsealast tööd teha ei saa), kuid töövõime vähenenud ei ole?

2.     Kui töövõime vähenemise puhul arvestatakse igapäevaelus toimetulekut, siis ei tohi panna kutsehaigusest tingitud tervisekahju hüvitise saamise eelduseks töövõime vähenemist. – inimene võib küll igapäevaelus toime tulla tavaliste toimingutega, kuid kutsealase tööga kaasnevate ohuteguritega ta töötada ei saa.

3.     Miks keegi ei näinud, et tekkinud on vastuolu – inimene on kutsehaige kuid töövõimeline?

4.     Kes vastutab ja hüvitab tekkinud kahju, nüüd juba ka moraalse kahju?

Selle loo moraal:

1.     Kui sinu töövõime hindamise otsus ei vasta sinu tegelikule terviseseisundile on õigus esitada vaie (30 päeva otsuse kättesaamisest).

2.     Vaide koostamise kohta saad lugeda Eesti Kutsehaigete Liidu kodulehelt: https://kutsehaiged.ee/toovoime-hindamine-tvh/;

3.     Kui vajad abi vaide koostamisel pöördu Eesti Kutsehaigete Liidu poole https://kutsehaiged.ee/kontakt/;

2.2 Lood elust enesest. TEINE LUGU: KUTSEHAIGUS ON AGA TÖÖVÕIME VÄHENENUD EI OLE.

 

                    I osa Kaotad tervise- kaotad kõik

Juhan on tavaline eesti mees, tegi kõvasti tööd ja arstide ukse taha eriti ei kippunud. Tema töö oli füüsiliselt raske, kuid ca 40 aasta jooksul oli ta sellega hästi toime tulnud. Nüüd aga hakkasid märku andma tõsisemad tervisemured, mis takistasid edasi töötamist.

Juhanil oli väga hea perearst, kes oskas teda suunata tervisekontrolliks Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste ja töötervishoiu keskusesse.

Siinkohal peab mainima, et enamasti perearstid seda suunamist ei paku ja kui inimene ise ei tea küsida siis jääbki kutsehaigus diagnoosimata.

Tallinnas teostati põhjalikud uuringud ja ekspertarstidest koosnev komisjon diagnoosis kutsehaiguse. Juhanil soovitati pöörduda Töötukassasse töövõimet hindama.

Seadusekuuleliku kodanikuna täitis ta ekspertarsti poolt antud nõuandeid ja täitis Töötukassas taotluse töövõime hindamiseks. Suur oli aga Juhani üllatus, kui Töötukassa otsusel oli kirjas, et ta on täiesti töövõimeline ja õigust töövõimetoetusele ei teki. Ometi olid ju Tallinna töötervishoiuarstid leidnud tõsiseid tervisekahjustusi ja soovitanud lõpetada töötamise rasket füüsilist pingutust nõudval töökohal.

Juhan oli täiesti nõutu, mida edasi teha? Kuidas kindlustada endale ja perele mingigi sissetulek? 

Juhan otsustas, et ega midagi muud üle ei jää kui jätkata töötamist samal töökohal. Kuigi tervisemured andsid ennast pidevalt tunda ei olnud tal muud võimalust kui edasi töötada. Pensionini oli veel mõned aastad aega ja kes teda selles vanuses oleks kuhugi kergema töö peale võtnud. Pealegi puudusid tal arvutikasutamise oskused aga tänapäeval kõik kergemad tööd nõuavad ka arvutikasutamist.

Hambad ristis ja pidevate tervisehädadega võideldes töötas Juhan samal töökohal edasi. Kuid kahe aasta pärast läks olukord ikka väga hulluks ja Juhan otsustas uuesti esitada taotluse töövõime hindamiseks.

Ja ikka sama lugu – otsusel kirjas et töövõimeline.

Selleks ajaks oli Juhani tervis aga juba nii halb, et ta esitas avalduse omal soovil töölepingu lõpetamiseks. Mingit sissetulekut Juhanil  nüüd ei olnud, kuid ta oli kuulnud võimalusest ennetähtaegsele vanaduspensionile. Juhan esitas avalduse Sotsiaalkindlustusametile ja saigi pensionile, kuid tema igakuuline vanaduspension vähenes 14,4% võrra. ( 36 kuud varem pensionile:  üks kuu  vähendab pensioni 0,4% seega 36 x0,4%).

Juhan oli väga nördinud ja vihane, ta oli pikka aega teinud rasket tööd, kaotanud oma tervise ja sissetuleku ning nüüd võetakse ka pensionit väiksemaks.

Ükskord kui Juhan oma muret sõbrale kurtis, soovitas üks muret kuulnud inimene tal pöörduda Kutsehaigete Liitu.

Juhan oli juba igasuguse lootuse kaotanud aga mõtles, et hullemaks enam minna ei saa ja otsustas siiski veel proovida.

2.1 Lood elust enesest. ESIMENE LUGU: TÖÖÕNNETUS

 II osa Lootus sureb viimasena ehk pääsemine

Mari ei teadnud, et tööõnnetuse korral, kui sa jääd selle tõttu ilma oma sissetulekust on  õigus nõuda kahjuhüvitist. 

Siinkohal tekib küsimus kui paljud üldse teavad oma õigusi tööõnnetuse korral ja kes peaks neid inimesele selgitama? Kust peaks niigi traumeeritud ja mures inimene teavet oma õiguste kohta saama?

Õnneks oli saatusel Mari jaoks varuks  ka  midagi head ja lootustandvat. Tänu oma väga headele tuttavatele jõudis ta oma murega Eesti Kutsehaigete Liidu poole, kus talle selgitati tema õigusi ja võimalusi.

Mari pöördus tööandja poole tervisekahju hüvitise nõudega tööõnnetuse tagajärjel tekitatud kahju hüvitamiseks. Mari oli optimist ja lootis, et saab tööandjaga kindlasti kokkuleppele.

Kuid kahjuks kehtib väga paljude tööandjate puhul rusikareegel – ole sa varasemalt nii hinnatud ja hea töötaja kuitahes, kui sa enam töötada ei saa siis mingit heatahtlikust ära enam looda. Tööandja keeldus maksmast.

Järgmine samm on oma õigusi nõuda kohtu kaudu. Maril, kes polnud elus kordagi kohtutega tegelenud, olid esialgu väga suured kahtlused, kuna puudus ju sissetulek, millega tasuda kohtukulud. Siinkohal tuleb Marile au anda, et ta oli valmis lõpuni oma õigusi kaitsma ja otsustas alustada kohtuteed, lootuses, et kohtuotsus tuleb tema jaoks positiivne.

Kohtutee kestis ligi kolm aastat, kuid lõpuks oli ka kohtuotsus Mari jaoks positiivne. Mari on siiani tänulik Kutsehaigete Liidu abile ja toetusele tema ränkraskel „Kolgata teel“

1. Selle loo üldistuseks tahaks välja tuua mõned olulised punktid, mida peaks iga inimene teadma ja jälgima:      Kui sinuga juhtub töökeskkonnas õnnetus ja sa saad vigastada mine kindlasti arsti juurde, kas EMO-sse või perearstile
2.  Kontrolli, et saadud vigastus läheks kirja tööõnnetusena – mõnikord võib esialgu ka tühisena tunduv vigastus anda hiljem tõsise tervisekahjustuse.
3. Ära jää oma murega üksi – kahjuhüvitise nõude esitamisel saad abi Eesti Kutsehaigete Liidult.

Lõpetuseks Mari näitele tahaks öelda, et kohtusse pöördumine on tõesti viimane võimalus. Oleks ju mõlemale poolele kasulikum jõuda omavahel ise kokkuleppele ilma kohtuuksi kulutamata. Kahjuks on paljud asutused seda meelt et ennem maksavad kuulsatele advokaatidele kopsakat esindustasu, kui oma pikaaegsele heale töötajale hüvitist.

Seda enam teeb südame soojaks suhtlemine nende tööandjatega, kes hindavad vääriliselt oma töötajaid ning aktsepteerivad töötajaga juhtunud tööst põhjustatud tervisekahjustusi ja lepivad kokku edasistes võimalustes -  kas kompenseerivad sissetuleku osa või leiavad töötajale tema võimetekohase töö pärast juhtunud tervisekahjustust.

2.1 Lood elust enesest. ESIMENE LUGU: TÖÖÕNNETUS

 

I osa  - Tööõnnetusega kaasneb masendus kui must auk, kust ei näe väljapääasu.

Mari oli staažikas töötaja asutuses, kus tema tööoskusi hinnati väga ja kõik rõhutasid kui asendamatu ja vajalik töötaja ta on. Mari ise oli ka oma tööandjaga rahul, talle meeldis oma töö ja töökollektiiv.

Ühel tavalisel tööpäeval juhtus Mariga tööl olles õnnetus, kus ta komistas juhtmetesse ja kukkus. Kukkumise järel tundis ta kohutavat valu käes. Kaastöötajad aitasid ta püsti ja kutsusid kiirabi. Hiljem haiglas olles selgus, et õnnetuse tagajärjel oli Mari murdnud käe, mida tuli opereerida. Operatsioonijärgselt taastumas olles  selgus, et operatsioonist ei olnud abi ja tal tuli minna uuesti operatsioonile, mille tulemusel asendati murdunud osa käest proteesiga.

Mari oli kindlalt veendunud, et ta saab terveks ja naaseb tööle, mis talle väga meeldis. Ta lootis väga, et juhul kui ta endist tööd teha ei saa, siis tööandja leiab talle tema võimetekohast tööd. Teada saades, et teda ootab ees järgmine operatsioon, tekkis aga juba paanika, sest tööle naasmine muutus aina vähem tõenäolisemaks.

Tõeline ehmatus ootas aga alles ees! Mari jaoks oli täielik šokk, kui neli kuud pärast tööõnnetust oli postkastis teade, et ta on vallandatud. Lisaks niigi raskele tervislikule seisundile lisandus nüüd ka veel närvipinge töökoha ja sissetuleku kaotamise pärast.

Esialgu haiguslehel olles, mis kestis pool aastat, sai ta enam-vähem hakkama, kuna haigusraha kattis vajalikud kulutused. Poole aasta möödudes oli abiks töötuskindlustushüvitis ja tol ajal töövõimetuspension.

Tööõnnetusest taastudes hakkas ta aktiivselt otsima tööd, et kindlustada pere sissetulek. Mari kasvatas last, kes käis veel koolis. Tööd otsides saatis ta üle viiekümne  CV, kuid vastus tuli ainult kahel korral. Ta saatis ka cv, kus oli kirjas, et tal on osaline töövõime, kuid sellele ei tulnud ühtegi vastust. See on tööandjate vaatest täiesti mõistetav, kuna tööandjatel puudus tol ajal kindlustunne ja teadmine osalise töövõimega inimese värbamisel, kuigi juba siis kohaldati asutustele  sellisel juhul sotsiaalmaksusoodustust .

Aasta möödudes ei olnud Mari veel leidnud tööd. Tema ainukeseks sissetulekuks oli töövõimetuspension, mis nagu tollal nii ka nüüd on selline, et nälga ei sure aga elada ka ei saa.

Mari oli meeleheitel – Kuidas edasi? Mida teha? Kuidas elatada ennast ja oma poega? Ta kaalus igat võimalust, et ära elada: püüdis maha müüa kinnistu, millel küll ei olnud erilist väärtust, kuid abiks oleks olnud ikkagi. Ei päästnud ka see.

Viimases hädas pöördus ta tuttavate ja sugulaste poole, et laenata raha elus püsimiseks. Lõpuks võttis ta vastu tööpakkumise, teadmata, kas ta füüsiliselt selle tööga hakkama saab. Töökohaks oli toiduainete kaupluse kassapidaja. Antud töökohal sai ta töötada aga ainult neli kuud, millest praktiliselt kaks kuud oli haiguslehel. Mari oli iga päev tugevates valudes ja tema proteesitud käe liikumine oli nii piiratud, et ta sai kasutada tööl ainult ühte kätt.

Taas oli Mari töötu ja vajumas üha sügavamasse masendusse.

2. osa Esimene komistuskivi ehk Kuidas ma tean, et mul on kutsehaigus?

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduses on välja toodud definitsioon: kutsehaigus on haigus, mille on põhjustanud kutsehaiguste loetelus nimetatud töökeskkonna ohutegur või töö laad. Kutsehaiguste loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister. Samas seaduses on kirjas, et kutsehaiguse diagnoosib töötervishoiuarst, kes teeb kindlaks töötaja terviseseisundi ning kogub andmed töötaja praeguste ja varasemate tööolude ja töö laadi kohta, kaasates vajaduse korral teisi tervishoiuteenuse osutajaid.

Kutsehaigusi diagnoositakse  ainult Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguste- ja töötervishoiu keskuses (PERH) , mis asub Tallinnas,

Väga ilus ja just nagu selgelt kirjas, kuid kuidas saab töötaja, kellel on näiteks valud õlavöötmes ja randmeliigestes teada kas tal on kutsehaigus? Kas meie ülekoormatud perearstisüsteem on teadlik ja valmis inimesi suunama PERH-i töötervishoiuarstile?

Kahjuks oleme praktikas väga sageli kokku puutunud juhtumitega, kus perearstid ei suuna kutsehaiguskahtlusega patsienti edasi.

Samas võib ka juhtuda nii, et inimene saab suunamiskirja PERH-i töötervishoiuarstile, kuid seal diagnoositakse tööst põhjustatud haigestumine. Mis sel juhul edasi teha?

Kelle poole peaks inimene nüüd pöörduma oma murega?

Selleks, et suudaksime edasisest täit pilti saada, võtame appi erinevad väljamõeldud tegelast ja jälgime nende teekonda kutsehaiguse kahtlustusest kuni hüvitise saamiseni.

NB! Kuigi meie tegelased ei ole konkreetsed inimesed, oleme siin kajastanud ikkagi konkreetseid situatsioone, mis võivad tabada või on tabanud erinevaid inimesi kahjuhüvitise taotlemisel.

1.2. Sissejuhatus. Miks ja kellele on seda blogi vaja?

Siiski enne veel kui meie lugudega peale hakkame tahaksime selgitada miks ja kellele me kirjutame.

Ennekõike loodame, et meie blogi jõuab kõigi nendeni, kellel on tekkinud probleeme kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse hüvitise nõudega ja nad leiavad siit midagi kasulikku. Samas ka siis kui pidevate terviseprobleemide tõttu tööelu kannatab leiab meie blogist kasulikke nõuandeid kuidas edasi talitada.

Muidugi tahaksime väga loota, et meie blogi jääb silma ka mõnele poliitikule ja lõpuks siiski võetakse ka kutsehaigete probleeme tõsiselt. Kuigi Euroopa Liiduga liitumiseks valmistudes lubati Eestis kehtestada tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse seadus (TÕKS) juba 2001 aastal pole seda seadust ikka veel. Just konkreetse seaduse puudumine on tõuganud kutsehaiged sellisele Kolgata teele.

1. osa. Kuidas kõik alguse sai

 

Oli veidi lumine novembrikuu lõpp Pärnu Viikingis 2022. a. 

Käimas olid Kutsehaigete Liidu koolituspäevad ja olime Tiinaga terve pika

päeva tegelenud nõustamistega.  Kõik need mured ja takistused,

mis meie klientidel olid keerlesid peas.

Ühel hetkel teatas Tiina, et ta on juba pikemat aega mõelnud,

et kirjutab raamatu kutsehaigete muredest.

Mina arvasin, et blogi kirjutada oleks ju märksa lihtsam – ja hiljem ehk saab

raamatu kokku panna! 

Olen ilmselgelt parandamatu optimist – blogi kirjutamine polegi nii lihtne!

Terve kuu aega läks enne kui esimesed read valmis said!

Aga siin me nüüd oleme!

Plaanime oma blogis kajastada tööst põhjustatud tervisekahjustuse saanud

inimese teekonda läbi erinevate asutuste kuni hüvitise saamiseni välja.

Mõnel on teekond kergem, teisel jälle hoopis keerulisem nagu elus ikka! 

Jälgime teekonda ja püüame aru saada, miks peab see teekond olema nii

bürokraatlik ja keeruline.

Nii et järgmises postituses teekond algab!