"Ma võitlen tõe ja õigluse eest siin lurjuste maailmas. Oh miks küll keegi ei mõista, kui üllas ja rüütellik on minu kavatsus! /.../ Aga ikka ja jälle jooksen peaga vastu seina. "
Kallid blogi jälgijad, peame vabandama, et pole nii kaua midagi postitanud.Kindlasti arvate, et oleme rihma lõdvaks lasknud ja lihtsalt oleme...
Tahaks küll lihtsalt olla ja nautida, aga süda valutab ja pea on muremõtteid täis! Oleme külastanud peaaegu kõiki kutsehaigete ühinguid igas Eestimaa nurgas Kärdlast Narvani ja Võrust Tallinnani ning igal pool on ikka ühed ja samad mured:
Inimene saadetakse asutusest minema ilma tema muret ära kuulamata. Palju on solvumist, lootusetuse tunnet, inimene ei tea enam kuhu oma muredega pöörduda ja sageli leiab, et polegi mõtet, nagunii keegi ei aita. Probleemid ei ole ainult kutsehaigetel, ka puude ja töövõimetoetuse taotlejatel on sama lugu, kõike vähendatakse, leitakse, et kui vedasid pensionini välja, ju siis oled terve ja puuet enam pole!
Miks küll tahetakse kõige haavatavamate pealt kokku hoida? Ehk peaks hoopis kokku hoidma nende ametnike pealt kes inimesi minema tõrjuvad?
Kui palju jätkub jõudu, et tuuleveskiga võidelda?
Kõigile neile, kes on alla andmas tahame südamele panna, et mitte keegi teine ei saa Teie õiguste eest võidelda kui teie ise. Ja kui me lööme käega ja oma õigusi ei kaitse on väga lihtne järjest rohkem hüvitisi ja teenuseid koomale tõmmata.
Kuid pidage meeles, et lakkamatult tilkuv vesi uuristab kivisse augu! Nii et võitleme edasi oma tuuleveskitega, meie oleme endiselt Teie jaoks olemas ja aitame nõu ja jõuga!
Kaunist jaaniööd ja ilusat suve!
