3.3. TILK METT TÕRVAPOTIS

 

Väljas kisub vägisi kevadeks ja õnneks on ka meil mille üle rõõmustada. Need on tõesti väikesed võidud üleüldises võitluses, aga seda enam teevad südame soojaks.

Nimelt on kahjuhüvitise taotlemisel enamasti asutustel kombeks võtta esindajaks nimekas vandeadvokaat ja maksta talle kopsakat honorari, selle asemel, et näidata üles hoolivust oma endise töötaja suhtes. Lõppkokkuvõttes tuleks ehk mõnikord isegi odavam maksta igakuulist hüvitist kui kohtukulusid, viiviseid, moraalset kahju ja veel ka hüvitist.

Ja siis on eriti tore kui leiad selle tilga mett, mis päeva magusaks teeb!

Nimelt, kui satud kokku tööandjaga, kes on valmis arutama kahjuhüvitise saaja õigusi ja lõpuks leiabki võimaluse maksta oma endisele töötajale hüvitist. Sel aastal on olnud kolm sellist juhtumit ja tahaks väga neid tööandjaid tunnustada.

Üks võit on meil ka tänu meie koostööpartnerile Unilaw õigusbüroo juristile Mihkel Nukkale. Nimelt jõudis lõpule üks pikk ja keerukas kohtuasi hüvitise nõudes ja tööandjat kohustati maksma nii kohtukulud, viivis, mittevaraline kahju kui ka kahjuhüvitis.

Ainult, et kui tilk tõrva rikub meepoti, siis kas tilk mett teeb tõrvapoti maitse paremaks?

Nii väga tahaks loota, et tööandjad hakkavad lõpuks aru saama, et juhul kui nende endisel töötajal on välja kujunenud kutsehaigus, siis see ei ole pelgalt viimaste aastate jooksul tekkinud. Paljud tööandjad leiavad, et kui nad on viimasel ajal oma asutuses oluliselt oma töötingimusi parandanud siis justkui varasemaid raskeid töötingimusi poleks olnudki.

Loodame, et aasta algul kehtima hakanud seadusemuudatus, millega töötervishoiuarstidele on antud suuremad õigused, aitavad varakult avastada ja ka ennetada kutsehaigestumist.

Seega lootusrikkalt kevadele vastu!

3.2 VAHEPALA. TAAS PÄRNUS

 

Kutsehaigete lugudega ei saa veel edasi minna, kuna vahepeal on taas EKHL nõustamispäevad. Nagu ikka tekib palju emotsioone ja mõtteid kui inimestega otse kohtuda.

Kõige suurem mure, mis kõlama jäi on bürokraatiaga toimetulek. Tihtipeale oleneb mõnest üksikust nüansist kas sul jääb alles puude raskusaste või töövõime vähenemine. Samuti on palju asju, mida inimesed ei tea või ei ole julgenud küsida.

Üks sellistest on sotsiaalne rehabilitatsioon. Meie üllatus oli suur kui avastasime, et rehabilitatsiooniteenusele kehtivad eri asutuses erinevad reeglid. Töötukassa lubab rehabilitatsiooniteenust ka töötamise korral, samuti viitab, et puuduva töövõimega tööealine saab rehabilitatsiooni Sotsiaalkindlustusametist ka siis kui ta töötab: https://www.tootukassa.ee/et/teenused/vahenenud-toovoimega-inimestele/tooalane-rehabilitatsioon;

Sotsiaalkindlustusameti kodulehel  ei ole otsesõnu välja kirjutatud, mis tingimustele peab puuduva töövõimega vastama kui soovib rehabilitatsiooniplaani: https://sotsiaalkindlustusamet.ee/puue-ja-hoolekanne/sotsiaalne-rehabilitatsioon/too-ja-pensioniealiste-sotsiaalne-rehabilitatsioon;

Kuid hiljuti tabas mind suur ebameeldiv üllatus kui puuduva töövõimega inimesele keelduti rehabilitatsiooniteenusest just seetõttu, et ta töötab!

Meie arvasime ikka, et rehabilitatsioon ongi selleks, et naasta tööturule ja tulla oma eluga toime!

Oleme valimiseelsel nädalal kohtunud erinevate erakondade esindajatega ja loodan, et igaüks sai selgust keda valida.

Täna on  valimiste päev. Loodan, et kõik on jõudnud valima ja teevad valiku oma parema äranägemise järgi, mitte aga poliitikute tühje lubadusi kuulates.

3.1. VAHEPALA - KES VÕI MIS ON ON EESTI KUTSEHAIGETE LIIT JA MILLEGA SEAL TEGELDAKSE?

 

Meie lood elust enesest lähevad küll edasi, sest jõudsime alles esimese komistuskivini, ehk siis kutsehaiguse diagnoosimise ja töövõime hindamise juurde, kuid enne kui jätkame lugudega tahaksime veidi ka oma taustast rääkida.

Oleme oma blogis mitmel korral viidanud Kutsehaigete Liidule. Arvame, et peaksime ka täpsemalt selgitama, mis asutus see selline on ja millega seal tegeldakse.

Kutsehaigete Liidu asutajaks olid kolm ettevõtlikku ja tublit eesti meest – Erich Poll; Aleksander Nukka ja Paul Leppoja. Tänu nende eestvedamisele ja entusiasmile koondusid kutsehaiguse või tööõnnetuse diagnoosi saanud isikud ja moodustasid mittetulundusühingu - Eesti Kutsehaigete Liidu.

Selle ühingu peamine eesmärk oli ja on ka praegu aidata inimesi, kes on saanud töötamisel tervisekahjustuse ja jäänud ilma oma sissetulekust.

Ma isegi ei oska ette kujutada kui raske neil võis algusaastatel olla – kõik tuli ju algusest peale endale selgeks teha, kuidas arvestada hüvitist, millistest õigusaktidest lähtuda jne. Siinkohal peab ära märkima, et mitte kellelgi neist ei olnud kõrgharidust, ega ka juriidilisest haridust või vastavaid teadmisi. Kõike tehti oma kogemustele lähtudes ja parema äranägemise järgi, tihti ka näpuga seadustest järge ajades ja ametiasutuste uksi kulutades.

 Kutsehaigete Liidu pikaaegse juhatuse esimehe Aino Muru juhtimisel kujunes asutusest paik kus tõeliselt hooliti inimesest ja aidati hädasolijat. Aino kohta öeldi tihtipeale „ ema Teresa“ – suure südame ja hea huumorisoonega naine!

Suur ja sügav kummardus ja tänu Teile!

Praeguseks kuulub Eesti Kutsehaigete Liitu viisteist maakondlikku ühingut. Liidu juhatuses on kuus liiget.

Eesti Kutsehaigete Liidu priorideedid on:

1.  tõsta inimeste teadlikkust oma õiguste ja kohustuste suhtes;
2.  teha ettepanekuid ja rääkida kaasa õigusloomes;
3.  juriidiline ja sotsiaalne nõustamine.

2.3 Lood elust enesest. KOLMAS LUGU: BÜROKRAATIAGA KIMPUS

 

II osa Ametnik teab kõike

Tore ja lahke Töötukassa konsultant, kes oli Lainega juba pikka aega tegelenud nullis tema lootused üheainsa lausega: Kui saad töövõimetoetust ei ole õigust kahjuhüvitisele.

Laine püüdis küll seletada, et tema sai sellest infovoldikust teisiti aru, kuid ametnik jäi endale kindlaks: Tema teab täpselt et kahele hüvitisele korraga õigust ei ole! Ja infovoldikut lugema- vaatama ei vaevunud.

Ja taas tundis Laine ennast mõttetu ja kasutu asotsiaalina, kes tahab ainult hüvitistest riigi kulul ära elada ja ise tööd otsida/teha ei viitsi. Aga Laine oleks heameelega  töötanud, kui tervis võimaldaks. Tegelikult oli ta ju töötanud pikka aega ja just selle pikaaegse kohusetruu töötamise tõttu oma tervisest ilma jäänud.

Tekib küsimus, miks ametnik ei vaevunud põhjalikumalt uurima, keegi meist ei ole kõiketeadja.

Siinkohal on paljud kutsehaiged alla andnud – KUI JUBA AMETNIK NII ÜTLEB, SIIS EI OLE JU MÕTET EDASI UURIDA, MUIDU VÕETAKSE VEEL SEE PISKU TÖÖVÕIMETOETUS KA ÄRA.

Õnneks oli Laine palju sihikindlam ja pimesi ametniku iga sõna kullana ei võtnud. Ta läks koju, nuttis paar peatäit – võttis unerohtu ja läks magama -  eks hommik ole ikka õhtust targem.

Hommikul uuesti infovoldikut lugedes tundus, et siiski oli temal õigus.

Nüüd pöördus Laine oma murega juba Eesti Kutsehaigete Liidu poole (andmed infovoldikul).

Siinkohal jääb ka Laine lugu pooleli, sest hüvitise saamiseni on veel pikk ja raske tee minna, aga sellest juba edaspidi.

Küsimus:

1. Kes peaks koolitama ametnikke ja perearste, et tõsta nende teadlikkust kutsehaigusest tingitud töövõime kaotanud isikute õiguste suhtes? 

    Loo moraal:

1.  Ole järjekindel; ametniku eitava vastuse korral küsi seaduslikku poõhjendust keeldumisele - palu põhjendus saata kirjalikult !

2. Kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse korral on õigus nii töövõimetoetusele või vanaduspensionile kui ka kahjuhüvitisele. 

3. Töövõimetoetust maksab Töötukassa, kahjuhüvitist aga asutus, kus töötamine põhjustas kutsehaigestumise (kui asutus on likvideeritud siis Sotsiaalkindlustusamet).

Täpsemat infot kahjuhüvitise kohta saad lugeda Eesti Kutsehaigete Liidu kodulehelt: https://kutsehaiged.ee/misonkutsehaigus/infovoldikud/; 

                 

 

2.3. Lood elust enesest. KOLMAS LUGU: BÜROKRAATIAGA KIMPUS.

 

            

I osa  Järjekindlus viib sihile

Laine lugu on eriti kummaline. Ta töötas tehases liinitöölisena – rasket füüsilist tööd ei olnud, kuid ühetoonilised monotoonsed liigutused mõjusid randmetele ja õlavöötmele. Käte valude tõttu oli ta tihti haiguslehel ja lõpuks vabastas tööandja Laine töölt tervislikel põhjustel.

Lainel oli töötervishoiuarst varasemalt diagnoosinud tööst põhjustatud haigestumise. Laine sai küll töötuskindlustushüvitist, kuid mida aeg edasi seda selgemaks sai, et sobivat töökohta on väga raske leida.

Töötukassas oli Lainel väga tore konsultant, kelle abiga ta täitis ja esitas töövõime hindamise taotluse ja tal tuvastati osaline töövõime. Töövõimetoetus oli nüüd ainus sissetulek ja see oli täpselt selline, et sellega ei ela ega ka sure. Ka ei olnud vaatamata töötamise lõpetamisele tervisemured kuhugi kadunud, käed valutasid ikka endiselt.

Suures mures oma tumeda tuleviku pärast hakkas Laine uuesti oma pabereid üle vaatama. Ja oh imet – Tööst põhjustatud haigestumise teatisel oli tegelikult kirjas, et teda oodatakse korduvläbivaatusele aasta möödumisel.

Siinkohal tahaks rõhutada, et perearst või -õde näeb ju ka kui nende patsienti on tagasi kutsutud. Miks ei kasutada e-riigi võimalusi, et oleks teavitussüsteem kui tuleb korduvläbivaatuse aeg. Seda enam, et sõeluuringute puhul ju kasutatakse sarnast süsteemi.

Eelmisest käigust töötervishoiuarstile oli küll rohkem kui aasta möödas, kuid Laine otsustas siiski saatekirja küsida ja uuesti läbivaatusele minna.

Niisiis sättis Laine sammud perearstile, kuigi ta kartis juba ette, et saatekirja saamine läheb keeruliseks. Ja nii juhuski -  arst ei saanud kuidagi aru, miks tal on vaja minna töötervishoiuarstile, kui ta ei tööta ja saab töövõimetoetust. Mis mõtet on ilmaasjata kulutada haigekassa raha?

Laine tundis ennast juba täiesti kasutu asotsiaalina kes ainult kurnab riigi tervishoiusüsteemi, kuid pärast kõiki neid alandusi oli lõpuks siiski digiloos saatekiri olemas ja nüüd sai ennast vastuvõtule registreerida.

Laine on väga tänulik Põhja-Eesti Regionaalhaigla töötervishoiuarstidele, kes tegelesid temaga väga põhjalikult. Ta oli viis päeva haiglas ja selle ajaga tehti nii palju uuringuid, et terve eelneva elu jooksul polnud teda nii põhjalikult uuritud.

Lõpuks saabus ka otsus – kutsehaigus. Töötervishoiuarst oli Lainele kaasa andnud ka infovoldiku kutsehaige õigustest ja soovitas seda kindlasti lugeda.

Laine sammus juba järgmisel päeval lootusrikkalt Töötukassasse oma konsultandi juurde, et arutada kuidas ta kutsehaigusest tingitud tervisekahju hüvitist saaks taotleda.

Nüüd aga sai Laine nagu kapaga külma vett pähe.

2.2 Lood elust enesest. TEINE LUGU: KUTSEHAIGUS ON AGA TÖÖVÕIME VÄHENENUD EI OLE.

 

II osa. Seaduse hammasrataste vahel.

Niisiis Juhan jõudis Eesti Kutsehaigete Liitu nõustamisele:

Juhani kutsehaiguse väljakujunemise perioodi sees olid ka mõned tööandjad, kelle ettevõtted olid praeguseks likvideeritud. Sellisel juhul võtab kahjuhüvitise maksmise üle riik Sotsiaalkindlustusameti kaudu.

Juhani taotlus sai esitatud Sotsiaalkindlustusametile. Lõpuks oli ju olemas arstliku komisjoni otsus kutsehaiguse diagnoosimise kohta ja kutsehaiguse näol on tegemist kroonilise haigusega, mis vastavate ohutegurite mõjul süveneb seega ei saa seda diagnoosi lihtsalt olematuks teha. Kõik andmed töötervishoiuarsti uuringutest ja kutsehaiguse diagnoosimisest olid e-tervises must-valgel kirjas.

Ja jälle ebameeldiv üllatus: Kui töövõime vähenemist ei ole tuvastatud siis õigust hüvitisele ei ole!

Siinkohal  lõik Sotsiaalkindlustusameti otsusest:

„ Kahjuhüvitisele on õigus isikul, kes on läbinud töövõime hindamise või kellel on kehtiv arstliku ekspertiisi otsus töövõime kaotuse tuvastamise kohta.

Eesti Töötukassa   otsusega on Teil tuvastatud täielik töövõime alates …..a.

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 24² lõike 2 kohaselt on õigus saada kahjuhüvitist üksnes juhul, kui isikul on Töötukassas tuvastatud osaline või puuduv töövõime.“

Kõik on väga õige -  Sotsiaalkindlustusamet lähtus ametniku pedantse täpsusega seadusest.

Siinkohal jääb Juhani lugu pooleli, sest tema Kolgata tee ei ole veel lõpule jõudnud, kuid kahjuks jääb võimalusi aina vähemaks.

Praeguse seisuga on see lugu aga tekitanud palju küsimusi.

Küsimused seaduse loojatele ja nende täitjatele:

1.     Kuidas on võimalik, et isikul on kutsehaigus (kutsealast tööd teha ei saa), kuid töövõime vähenenud ei ole?

2.     Kui töövõime vähenemise puhul arvestatakse igapäevaelus toimetulekut, siis ei tohi panna kutsehaigusest tingitud tervisekahju hüvitise saamise eelduseks töövõime vähenemist. – inimene võib küll igapäevaelus toime tulla tavaliste toimingutega, kuid kutsealase tööga kaasnevate ohuteguritega ta töötada ei saa.

3.     Miks keegi ei näinud, et tekkinud on vastuolu – inimene on kutsehaige kuid töövõimeline?

4.     Kes vastutab ja hüvitab tekkinud kahju, nüüd juba ka moraalse kahju?

Selle loo moraal:

1.     Kui sinu töövõime hindamise otsus ei vasta sinu tegelikule terviseseisundile on õigus esitada vaie (30 päeva otsuse kättesaamisest).

2.     Vaide koostamise kohta saad lugeda Eesti Kutsehaigete Liidu kodulehelt: https://kutsehaiged.ee/toovoime-hindamine-tvh/;

3.     Kui vajad abi vaide koostamisel pöördu Eesti Kutsehaigete Liidu poole https://kutsehaiged.ee/kontakt/;

2.2 Lood elust enesest. TEINE LUGU: KUTSEHAIGUS ON AGA TÖÖVÕIME VÄHENENUD EI OLE.

 

                    I osa Kaotad tervise- kaotad kõik

Juhan on tavaline eesti mees, tegi kõvasti tööd ja arstide ukse taha eriti ei kippunud. Tema töö oli füüsiliselt raske, kuid ca 40 aasta jooksul oli ta sellega hästi toime tulnud. Nüüd aga hakkasid märku andma tõsisemad tervisemured, mis takistasid edasi töötamist.

Juhanil oli väga hea perearst, kes oskas teda suunata tervisekontrolliks Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste ja töötervishoiu keskusesse.

Siinkohal peab mainima, et enamasti perearstid seda suunamist ei paku ja kui inimene ise ei tea küsida siis jääbki kutsehaigus diagnoosimata.

Tallinnas teostati põhjalikud uuringud ja ekspertarstidest koosnev komisjon diagnoosis kutsehaiguse. Juhanil soovitati pöörduda Töötukassasse töövõimet hindama.

Seadusekuuleliku kodanikuna täitis ta ekspertarsti poolt antud nõuandeid ja täitis Töötukassas taotluse töövõime hindamiseks. Suur oli aga Juhani üllatus, kui Töötukassa otsusel oli kirjas, et ta on täiesti töövõimeline ja õigust töövõimetoetusele ei teki. Ometi olid ju Tallinna töötervishoiuarstid leidnud tõsiseid tervisekahjustusi ja soovitanud lõpetada töötamise rasket füüsilist pingutust nõudval töökohal.

Juhan oli täiesti nõutu, mida edasi teha? Kuidas kindlustada endale ja perele mingigi sissetulek? 

Juhan otsustas, et ega midagi muud üle ei jää kui jätkata töötamist samal töökohal. Kuigi tervisemured andsid ennast pidevalt tunda ei olnud tal muud võimalust kui edasi töötada. Pensionini oli veel mõned aastad aega ja kes teda selles vanuses oleks kuhugi kergema töö peale võtnud. Pealegi puudusid tal arvutikasutamise oskused aga tänapäeval kõik kergemad tööd nõuavad ka arvutikasutamist.

Hambad ristis ja pidevate tervisehädadega võideldes töötas Juhan samal töökohal edasi. Kuid kahe aasta pärast läks olukord ikka väga hulluks ja Juhan otsustas uuesti esitada taotluse töövõime hindamiseks.

Ja ikka sama lugu – otsusel kirjas et töövõimeline.

Selleks ajaks oli Juhani tervis aga juba nii halb, et ta esitas avalduse omal soovil töölepingu lõpetamiseks. Mingit sissetulekut Juhanil  nüüd ei olnud, kuid ta oli kuulnud võimalusest ennetähtaegsele vanaduspensionile. Juhan esitas avalduse Sotsiaalkindlustusametile ja saigi pensionile, kuid tema igakuuline vanaduspension vähenes 14,4% võrra. ( 36 kuud varem pensionile:  üks kuu  vähendab pensioni 0,4% seega 36 x0,4%).

Juhan oli väga nördinud ja vihane, ta oli pikka aega teinud rasket tööd, kaotanud oma tervise ja sissetuleku ning nüüd võetakse ka pensionit väiksemaks.

Ükskord kui Juhan oma muret sõbrale kurtis, soovitas üks muret kuulnud inimene tal pöörduda Kutsehaigete Liitu.

Juhan oli juba igasuguse lootuse kaotanud aga mõtles, et hullemaks enam minna ei saa ja otsustas siiski veel proovida.