Kas hoolimatus või laiskus?

Seekord jagame lihtsalt oma muret!

Meile tundub, et viimasel ajal on hakanud levima uus ja väga ohtlik nakkushaigus - ergofoobia.

See tõbi on väga nakkav ja levib inimeste seas, kes peavad midagi otsustama või vastuseid koostama. Ravi või vaktsiine selle haiguse vastu ei ole!

Miks me nii arvame?

Ei oska millegi muuga seletada mõnede asutuste töötamise tempot, sest ei taha ju kuidagi uskuda, et tegu on lihtsalt hoolimatuse või suisa tahtliku venitamisega.

Paljudel juhtudel sõltub ühest väiksest aga olulisest arvamusest kutsehaige või tööõnnetuses kannatanu hüvitise maksmine või selle taotlemine. Kutsehaige enamasti  ei tööta ja kahjuhüvitis on tema peamine sissetulek - nagu tööinimesele tema töötasu.

Huvitav, mida teeksid need töötajad kui nende tööandja jätaks ühel kuul töötasu maksmata, põhjendusega, et küll maksame kunagi tagantjärele kui vastava paberi üles leiame.

Samas on tegelikult lausa seadusega kindlaks määratud vastamise tähtajad ja on lahti seletatud ka mõiste -tähtaeg:

Tähtaeg on kindlaks määratud ajavahemik või ajahetk, enamasti ajahetk (kuupäev, kellaaeg vm), milleks mingi toiming peab olema tehtud või lõpetatud.

Menetlustähtaeg - ehk siis mingi toimingu tegemise tähtaeg

Menetlustähtaega arvestatakse dokumendi saabumise kuupäevast. Kui kõiki vajalikke andmeid ei ole esitatud, siis algab menetlustähtaeg puuduolevate andmete saabumise kuupäevast.

Üldjuhul on menetlustähtaeg 30 tööpäeva arvates taotluse ja kõigi nõutavate dokumentide saamisest. Kuid haldusorgan võib enda määratud menetlustähtaegu oma algatusel pikendada, ent sel juhul peab ta sellest teavitama ka taotluse esitajat.

Kahjuks oleme sattunud olukorda, kus mõnedes asutustes  meie taotlusi menetletakse siis kui tuju tuleb. Ka korduvatele päringutele ei saa vastuseid või siis tulevad ebamäärased vastused, kuigi taotlused on esitatud juba mitu kuud tagasi ja mingit teavet menetlustähtaja pikendamise kohta ei ole.

Palun andke meile teada, kui ka Teie kutsehaiguse/tööõnnetusega seotud taotlused on jäänud ilma vastuseta, ehk saame üheskoos selle mure lahendada.

Meie kontaktid leiate kodulehelt aadressil https://kutsehaiged.ee/;

 

Me ei ole pikal suvepuhkusel!

Kaua sa jaksad peaga vastu seina joosta?

Just selline tunne on meil viimane poolteist kuud olnud, et kogu aeg jooksed täiest jõust vastu seina, aga kasu sellest pole. Pigem saad ise endale peavalu.

Viimasel ajal on kuhjunud suur hunnik probleeme, mis kuidagi ei taha lahendust leida. 

Näiteks:

Täiendavad lisakulutused kõrvalisele hooldusele.

Nimelt oleme rääkinud kutsehaigete lisakulutustest ja sealhulgas ka kulutustest kõrvalisele hooldusele. Samuti soovitanud kutsehaigetel, kellel tõesti on silmaga näha, et vajavad kõrvalist abi,esitada taotlus täiendava hüvitise saamiseks.

Kõrvalise hoolduse raames abistatakse füüsilist pingutust nõudvates tegevustes; puude toomisel jne; söögi valmistamisel; koristamisel; pesu pesemisel; enesehooldustoimingutes; toidupoes käimisel ja toidu koju toomisel; vajadusel arsti juurde viimisel ja muudes hädavajalikes toimingutes.

Väga konkreetne selgitus, mis pärineb ühest vastusest, mille ametnik saatis vastuseks kutsehaige pöördumisele. Aga edasi on läheb asi kätte jaburaks, nimelt on samas vastuses välja toodud alljärgnev:

Vanaduspensioniealistel ei ole võimalik eristada eakusest, üldhaigestumisest ja kutsehaigusest tulenevaid piiranguid.

Huvitav, kui muidu saavad arstid väga selgelt välja tuua kutsealase töövõime kaotuse ja üldhaigestumise ulatuse, siis jääb arusaamatuks kuidas nüüd ei saa hinnata, kas kõrvalabi vajadus on tingitud kutsehaiguse diagnoosiga seotud vaevustest või üldhaigestumisest.

Edasi läheb aga asi veelgi jaburamaks, nimelt väidetakse, et puudest tulenevate lisakulude katteks on määratud sotsiaaltoetus. 

Selleks et aru saada kuivõrd eluvõõras on väide lisakulude katteks olevast sotsiaaltoetusest toon siinkohal välja ka sotsiaaltoetuse määrad vanaduspensionieas isikule

Sotsiaaltoetuse määrad:

• keskmine puue 12,79 eurot kuus
• raske puue 26,85 eurot kuus
• sügav puue 40,91 eurot kuus

Võin oma kogemuse põhjal  öelda, et isegi sügava puude korral ei piisa sellest toetusest vajalike ravimite ostmiseks, ammugi siis veel hooldajale maksmiseks.

Ja et sellest veel on vähe, siis soovitab abivalmis ametnik pöörduda kohaliku omavalitsusüksuse poole, et taotleda hooldajat täisealisele isikule

Ametnik on jätnud aga lisamata, et selline teenus on tasuline. Samuti on siiski paljudel abivajajatel olemas lähedased, kes püüavad töö kõrvalt ka abistamisega toime tulla. Palju lihtsam ja sõbralikum oleks, kui hooldust vajav kutsehaige saaks seadusega ettenähtud kõrvalise hoolduse summa tasuda isikule, kes teda ka tõeliselt hooldab, mitte ei käi vaid kord või paar nädalas juttu rääkimas.

Pidevalt räägivad kõrged riigiametnikud erinevates meediakanalites kuivõrd oluline on, et inimene saaks vanaduspõlves võimalikult kaua elada oma kodus, saades kõrvalist abi ja toetust.

Miks siis ikkagi seda kõrvalist abi ei määrata ja kuidas on kutsehaigel üldse võimalik seda saada kui ekspertarstid ei oska  kõrvalabi vajadust hinnata?

TÕDE JA ÕIGUS

 

 Oleme juba oma blogis kajastanud vandeadvokaatide palkamist tööandja poolt selle asemel, et oma endisele töötajale hüvitist maksma hakata. Aga nüüd üks veidi kurioossem juhtum.

Olgu meie kutsehaige nimeks Mari.

Marile on kohtuotsusega välja mõistetud igakuuline hüvitis kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse tõttu. Kuid lisaks igakuulisele hüvitisele on õigus saada ka hüvitist täiendavate kulutuste ehk nn lisakulutuste eest, mis on seotud kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse raviga. Kahjuks juhtus hüvitise väljamõistmisel nii, et Mari esindaja ei taotlenud lisakulutuste väljamõistmist ja kohtuotsusega ei ole asutusele seda kohustust pandud. 

Seega iga kord kui Mari käib statsionaarsel taastusravil peab ta asutusega võitlema, et lisakulutuste hüvitist saada. Asutus, kes vastutab hüvitise maksmise eest teeb  kõik, et maksmisega viivitada, nõuab alatasa täiendavaid dokumente ja selgitusi – ilmselt lootes, et Mari väsib ja kõik sinnapaika jätab.

Kuid meie Mari ei ole allaandja tüüp, ta otsib abi ja esitab lisakulutuste hüvitise nõude kohtusse maksekäsu kiirmenetlusse. Kohus mõistab Marile statsionaarse taastusravi kulud välja ja asi peakski nagu olema lahendatud, kuid kaugel sellest.

Järgmisel aastal hakkas sama jama uuesti pihta. Taas asutus keeldub maksmast ja jälle uus kohtumenetlus.

Nüüd juba kolmas aasta ja kolmas kord, kus asutus ei ole lisakulutusi hüvitanud – kas jälle kohtusse?.

 Ilmselt ei jäägi Maril muud üle kui uuesti kohtusse pöörduda.  

Tõde on see, et Maril on õigus lisakulutuste hüvitamist nõuda aga kas asutusel on õigus alati viivitada ja kõrvale põigelda maksmisest?

Tekivad küsimused:

1.     Miks tahab asutus maksta täiendavaid kohtukulusid pluss lisakulutusi? Ehk oleks siiski lihtsam ja kasulikum kohe Marile lisakulud hüvitada.

2.    Kas on mõistlik kohut pidevalt koormata sisuliselt ühe ja sama probleemiga?

Selle loo moraal:

1.    Kui taotled esmakordselt kutsehaigusest või tööõnnetusest tingitud tervisekahju hüvitist kontrolli üle, et kindlasti oleks juba esmases pöördumises kirjas lisakulutuste nõue.

2.    Kõige parem on, kui välja on toodud nimeliselt kõik lisakulutused, mis on võimalik taotleda, isegi juhul kui praeguses olukorras neid kulutusi seoses kutsehaigusega ei ole.

Kutsehaigusest või tööõnnetusest tingitud tervisekahjustuse raviks kuuluvad hüvitamisele alljärgnevad lisakulutused:

1.    Retseptiravimid

2.    Abivahendid

3.    Sõidukulud raviasutusse ja tagasi (arsti juurde; taastusravile)

4.    Ambulatoorne taastusravi 14 päeva või kompleksne statsionaarne taastusravi 10 päeva

5.    Kulutused kõrvaliseks hoolduseks.

Lisakulutused kuuluvad hüvitamisele üksnes juhul kui need on seotud kutsehaigusest või tööõnnetusest tingitud tervisekahjustuse raviga ja nende vajadust ja näidustust on kinnitanud raviarst.

 

5.2.VÕITLUS TUULEVESKITEGA - EHK KUHU ME KADUSIME.

 

     

"Ma võitlen tõe ja õigluse eest siin lurjuste maailmas. Oh miks küll keegi ei mõista, kui üllas ja rüütellik on minu kavatsus! /.../ Aga ikka ja jälle jooksen peaga vastu seina. "

Kallid blogi jälgijad, peame vabandama, et pole nii kaua midagi postitanud.Kindlasti arvate, et oleme rihma lõdvaks lasknud ja lihtsalt oleme...

Tahaks küll lihtsalt olla ja nautida, aga süda valutab ja pea on muremõtteid täis! Oleme külastanud peaaegu kõiki kutsehaigete ühinguid igas Eestimaa nurgas Kärdlast Narvani ja Võrust Tallinnani  ning igal pool on ikka  ühed ja samad mured:

Inimene saadetakse asutusest minema ilma tema muret ära kuulamata. Palju on solvumist, lootusetuse tunnet, inimene ei tea enam kuhu oma muredega pöörduda ja sageli leiab, et polegi mõtet, nagunii keegi ei aita.  Probleemid ei ole ainult kutsehaigetel, ka puude ja töövõimetoetuse taotlejatel on sama lugu, kõike vähendatakse, leitakse, et kui vedasid pensionini välja, ju siis oled terve ja puuet enam pole!

Miks küll tahetakse kõige haavatavamate pealt kokku hoida? Ehk peaks hoopis kokku hoidma nende ametnike pealt kes inimesi minema tõrjuvad?

 Kui palju jätkub jõudu, et tuuleveskiga võidelda? 

Kõigile neile, kes on alla andmas tahame südamele panna, et mitte keegi teine ei saa Teie õiguste eest võidelda kui teie ise. Ja kui me lööme käega ja oma õigusi ei kaitse on väga lihtne järjest rohkem hüvitisi ja teenuseid koomale tõmmata.

Kuid pidage meeles, et lakkamatult tilkuv vesi uuristab kivisse augu!  Nii et võitleme edasi oma tuuleveskitega, meie oleme endiselt Teie jaoks olemas ja aitame nõu ja jõuga!

Kaunist jaaniööd ja ilusat suve!

5. LOOD ELUST ENESEST

 

 

5.1. E-RIIK ja inimene

 Liis on krapsakas ja tegus pealinna proua, kel aastaid juba omajagu. Oma igapäevaste toimetustega saab ta hakkama, isegi nutitelefonis uudiste lugemise ja sõnumite saatmisega. Liisi lapsed ja lapselapsed elavad Soomes, ehk siis üle lombi nagu tänapäeval moodsalt väljendatakse.

Lapselapsed mõtlesid vanaemale toreda üllatuse välja – tegid talle e-meili aadressi!

Laste mõte oli muidugi tore, aga kõigest sellest tegelikult tuli suur segadus!

Proua Liisile meeldib inimestega rääkida ja otse suhelda, oma e-postkasti kasutamist ta selgeks ei saanud ja ajapikku ununes ka parool. Ega sellest ei olekski midagi juhtunud, kui Liisil poleks vaja olnud ametiasutustega suhelda.

Proua Liisil oli vaja saada ühelt riigiasutuselt tõendit. Taotlus aidati tal ära teha ja e-iseteeninduses ka edastada. Taotlusele sai kirja, et vastust soovib Liis saada oma kodusel postiaadressil.

Liis jäi vastust ootama, ootas ja ootas juba kaks kuud oli möödunud aga vastust ikka veel ei olnud!

Nüüd hakkas proua Liis juba kahtlema, kas tema taotlus ikka sai välja saadetud, ega neid arvutivärke ja häid abistajaid ei saa ka alati usaldada!

Saadi siis uuesti kokku ja vaadati arvutist kõik üle – taotlus oli ilusti välja saadetud, isegi asutuse kinnitus, et kiri on kohale jõudnud oli olemas. Mida aga ei olnud oli vastus!

Proual oli vastusega natuke kiire ka, sest sellest sõltus tema sissetulekute suurus. Seega saadeti asutusele meeldetuletus. Ja oh imet! Juba järgmine päev tuli abistajale teade, et tõend on 10 päeva eest väljastatud proua Liisi meiliaadressile.

Tore lugu!!! Kuidas küll pidi vanaproua teadma, et tema meiliaadress, mida ta ei kasuta elab netiavarustes oma elu?

Huvitav kui palju selliseid teateid hõljub kusagil pilves, mida inimesed kunagi kätte ei saa!

Sel korral sai inimene siiski oma tõendi läbi suurte sekelduste ja arusaamatuste kätte, tänu oma südikusele. Aga kui palju on neid, kellel jäävadki olulised teated riigiasutustest saamata?

Selle loo moraal:

1.    Kontrolli alati üle, et riigiga suhtlemisel oled taotlusele kirjutanud, kuidas soovid vastust saada

2.    Kui sa ei kasuta e-meili kirjuta ka taotlusele: EI KASUTA MEILIAADRESSE.

3.    Taotluse menetlemise tähtaeg on üldjuhul 30 päeva, seega märgi endale taotluse esitamise päev üles ja kui kuu aega on möödunud helista ja uuri kuhu sinu vastus on saadetud.

Samas tekitas see lugu ka küsimusi :

1.    Kuidas on võimalik, et vastus saadetakse meilaadressile, mida taotleja ei ole esitanud?

2.    Miks ei arvestatud taotleja sooviga saata kiri postiaadressil?

Oma suures e-iseteeninduse vaimustuses ei tohiks ära unustada INIMEST!

Ärme risusta netiavarust kirjadega, mis iialgi saajani ei jõua!

Kõik meie hulgast pole kaugeltki valmis kogu oma elu arvutis elama. Meie vanem põlvkond tahab ikka jätkuvalt päris elu ja reaalseid vastuseid, mis päriselt ka kohale jõuavad.

 

4.2. EDASI MÖÖDA KOLGATA TEED

 

4.2 Mis on heaolupakett?

Meile räägitakse, et püüdke mõelda positiivselt, leidke midagi head ja toredat igas päevas siis on ka tervis ja üldine enesetunne parem!

Usun, et kõik või siis enamus meist tahaks seda nõuannet järgida, kuid kahjuks osutub see järjest keerukamaks.

Uus suur kivirahn Kolgata teel on nn sanatoorne taastusravi ehk siis kompleksne statsionaarne taastusravi. Tundub ju väga lihtne, kui tervisekahjustusega inimesele on ette nähtud statsionaarne või ambulatoorne taastusravi ja raviarst seda kinnitab peaks ju kõik korras olema! Kahjuks on aga järjest enam asutusi, kes leiavad, et tegemist on nn „heaolupaketiga“ ja ei suuda aru saada miks peab tööandja maksma kinni söögi ja ööbimiskulud. 

Huvitav kas keegi neist on proovinud käia statsionaarsel taastusravil ilma söömata ja ööbimiskohata?

Meie igatahes ei oska välja mõelda kuidas see võimalik on! Kui keegi teab võiks jagada kogemusi!

Kurb on kogu selle asja juures veel see, et tööandja on nõus maksma taaskord advokaadile kopsakat tasu, kuid oma endise töötaja tervisemuredest kuulda ei taha.

Kõik endast lugupidavad sanatooriumid on oma nime juba ammu muutnud rahvusvaheliselt kõlavaks SPAAks, kuid raviprotseduurid on endiselt olemas ja järjest paremal tasemel.Ravi on intensiivne, kuni neli raviprotseduuri päevas ja ausalt ma ei kujuta ette kuidas siis veel jõuaks mõelda kojusõidu või näiteks söögitegemise peale.

Ja tegelikult on tööandja  huvides, et kahjuhüvitise saaja tervis püsiks stabiilsena ja ei halveneks, vastasel juhul suureneks ju igakuune hüvitis.

Heaolupakett on nädalavahetuse lõõgastuspakett – mis ei sisalda raviprotseduure.

Ja üks kurbnaljakas juhtum veel antud teema juures – koos statsionaarse taastusraviga kuulub hüvitamisele ka sõidukulu.

Üks asutus leidis aga , et hüvitab sõidukulu raviasutusse, kuid tagasitulekut ei hüvita! 

Imelik, kas siis inimene pidigi sinna elama jääma või siis sai nii terveks et kõndis jalgsi 60 kilomeetrit?

Pane tähele:

1.  Kompleksne statsionaarne taastusravi kuulub hüvitamisele juhul kui see on vajalik Teie kutsehaigusest/tööõnnetusest põhjustatud tervisekahjustuse raviks.
2.   Tööandjale arve esitamisel tuleb arvele lisada ka raviarsti tõend, milles on välja toodud, et saadud ravi on seotud kutsehaigusest/tööõnnetusest põhjustatud tervisekahjustusega.
3. Tööandja hüvitab sõidukulud esitatud kuludokumendi alusel (bussipilet, kütusearve).

Kui tekib probleeme taastusravi või sõidukulude hüvitamisega pöördu Eesti Kutsehaigete Liidu poole.

Kontaktid leiad kodulehelt: https://kutsehaiged.ee/kontakt/;

4. EDASI MÖÖDA KOLGATA TEED

 

4.1. Ei eksi ainult need, kes midagi ei tee.

Kui kutsehaige on oma Kolgata teel jõudnud niikaugele, et tal on tekkinud õigus hüvitist nõuda, siis nüüd läheb lugu veel keerulisemaks.Nimelt selleks, et kahju hüvitamist nõuda peab ju ka kahju suuruse kindlaks tegema, ehk siis välja arvutama. Ennekõike on vaja, et saaks tuvastatud kutsehaigusest või tööõnnetusest tingitud töövõime kaotuse ulatus (protsentides).

Kahjuks tuleb välja, et selle olulise tähtsusega tõendi saamine on äärmiselt vaevarikas nagu võib alljärgnevast loost välja tulla:

Lainel oli tuvastatud Töötukassa otsusega puuduv töövõime ja selleks, et teada saada töövõime kaotuse ulatust tegi ta taotluse Sotsiaalkindlustusametile.

Läks mööda poolteist kuud ootamist ja vastus oligi käes: Ekspertarsti arvamuse kohaselt oli Lainel kutsehaigusest põhjustatud töövõime kaotus 40% ja kogu töövõime kaotus 50%.

Kuidas on võimalik, et puuduva töövõimega isikul on kogu töövõime kaotus ainult 50%?

Eksimine on inimlik ja ma olen alati olnud arvamusel, et ei eksi ainult need, kes midagi ei tee! Õnneks oli Lainel tubli nõuandja ja täiendava päringu peale said ka töövõime kaotuse ulatused paika.

Me polekski seda lugu jutuks võtnud, kuid kahjuks tekkis oluline muutus senises tööpraktikas.

Nimelt ei ole enam võimalik taotleda kutsehaiguse kaotuse ulatuse uut ülevaatamist või küsida teise ekspertarsti arvamust. Lihtsalt keegi kuskil otsustas nii ja ongi kõik.

Tegelikult on neid juhtumeid kus korduvpäringu peale on kutsealase töövõime kaotuse ulatus muutunud  olnud eelnevalt päris mitmeid.

Mida peaks nüüd inimene tegema, kui ta leiab, et tema kutsealase töövõime kao ulatust ei ole õigesti hinnatud?  

Ainus võimalus on pöörduda kohtusse, kuid kahjuks on kohtumenetlus väga aeganõudev.

Võib ju küsida, et miks see protsent üldse nii oluline on? Arvutage oma hüvitis täies ulatuses välja ja ongi kõik korras.

Praktikas selline meetod ei toimi. Ükski tööandja ei ole nõus hüvitise maksmist isegi kaaluma, kui ei ole tuvastatud töövõime kaotuse ulatust kutsehaiguse tõttu.

Siiski usume, et saame koostöös ametnikega selle kivirahnu teelt eest ja põhjendatud korduvpäringud saavad taas rohelise tule.

Kindlasti anname sellest ka blogis teada!