Meie lood elust enesest lähevad küll edasi, sest jõudsime
alles esimese komistuskivini, ehk siis kutsehaiguse diagnoosimise ja töövõime
hindamise juurde, kuid enne kui jätkame lugudega tahaksime veidi ka oma
taustast rääkida.
Oleme oma blogis mitmel korral viidanud Kutsehaigete
Liidule. Arvame, et peaksime ka täpsemalt selgitama, mis asutus see selline on
ja millega seal tegeldakse.
Kutsehaigete Liidu asutajaks olid kolm ettevõtlikku ja
tublit eesti meest – Erich Poll; Aleksander Nukka ja Paul Leppoja. Tänu nende
eestvedamisele ja entusiasmile koondusid kutsehaiguse või tööõnnetuse diagnoosi
saanud isikud ja moodustasid mittetulundusühingu - Eesti Kutsehaigete Liidu.
Selle ühingu peamine eesmärk oli ja on ka praegu aidata
inimesi, kes on saanud töötamisel tervisekahjustuse ja jäänud ilma oma
sissetulekust.
Ma isegi ei oska ette kujutada kui raske neil võis
algusaastatel olla – kõik tuli ju algusest peale endale selgeks teha, kuidas
arvestada hüvitist, millistest õigusaktidest lähtuda jne. Siinkohal peab ära
märkima, et mitte kellelgi neist ei olnud kõrgharidust, ega ka juriidilisest
haridust või vastavaid teadmisi. Kõike tehti oma kogemustele lähtudes ja parema
äranägemise järgi, tihti ka näpuga seadustest järge ajades ja ametiasutuste
uksi kulutades.
Kutsehaigete Liidu
pikaaegse juhatuse esimehe Aino Muru juhtimisel kujunes asutusest paik kus
tõeliselt hooliti inimesest ja aidati hädasolijat. Aino kohta öeldi tihtipeale „
ema Teresa“ – suure südame ja hea huumorisoonega naine!
Suur ja sügav kummardus ja tänu Teile!
Praeguseks kuulub Eesti Kutsehaigete Liitu viisteist
maakondlikku ühingut. Liidu juhatuses on kuus liiget.
Eesti Kutsehaigete Liidu priorideedid on:
- tõsta inimeste teadlikkust oma õiguste ja kohustuste suhtes;
- teha ettepanekuid ja rääkida kaasa õigusloomes;
- juriidiline ja sotsiaalne nõustamine.