2.1 Lood elust enesest. ESIMENE LUGU: TÖÖÕNNETUS

 

I osa  - Tööõnnetusega kaasneb masendus kui must auk, kust ei näe väljapääasu.

Mari oli staažikas töötaja asutuses, kus tema tööoskusi hinnati väga ja kõik rõhutasid kui asendamatu ja vajalik töötaja ta on. Mari ise oli ka oma tööandjaga rahul, talle meeldis oma töö ja töökollektiiv.

Ühel tavalisel tööpäeval juhtus Mariga tööl olles õnnetus, kus ta komistas juhtmetesse ja kukkus. Kukkumise järel tundis ta kohutavat valu käes. Kaastöötajad aitasid ta püsti ja kutsusid kiirabi. Hiljem haiglas olles selgus, et õnnetuse tagajärjel oli Mari murdnud käe, mida tuli opereerida. Operatsioonijärgselt taastumas olles  selgus, et operatsioonist ei olnud abi ja tal tuli minna uuesti operatsioonile, mille tulemusel asendati murdunud osa käest proteesiga.

Mari oli kindlalt veendunud, et ta saab terveks ja naaseb tööle, mis talle väga meeldis. Ta lootis väga, et juhul kui ta endist tööd teha ei saa, siis tööandja leiab talle tema võimetekohast tööd. Teada saades, et teda ootab ees järgmine operatsioon, tekkis aga juba paanika, sest tööle naasmine muutus aina vähem tõenäolisemaks.

Tõeline ehmatus ootas aga alles ees! Mari jaoks oli täielik šokk, kui neli kuud pärast tööõnnetust oli postkastis teade, et ta on vallandatud. Lisaks niigi raskele tervislikule seisundile lisandus nüüd ka veel närvipinge töökoha ja sissetuleku kaotamise pärast.

Esialgu haiguslehel olles, mis kestis pool aastat, sai ta enam-vähem hakkama, kuna haigusraha kattis vajalikud kulutused. Poole aasta möödudes oli abiks töötuskindlustushüvitis ja tol ajal töövõimetuspension.

Tööõnnetusest taastudes hakkas ta aktiivselt otsima tööd, et kindlustada pere sissetulek. Mari kasvatas last, kes käis veel koolis. Tööd otsides saatis ta üle viiekümne  CV, kuid vastus tuli ainult kahel korral. Ta saatis ka cv, kus oli kirjas, et tal on osaline töövõime, kuid sellele ei tulnud ühtegi vastust. See on tööandjate vaatest täiesti mõistetav, kuna tööandjatel puudus tol ajal kindlustunne ja teadmine osalise töövõimega inimese värbamisel, kuigi juba siis kohaldati asutustele  sellisel juhul sotsiaalmaksusoodustust .

Aasta möödudes ei olnud Mari veel leidnud tööd. Tema ainukeseks sissetulekuks oli töövõimetuspension, mis nagu tollal nii ka nüüd on selline, et nälga ei sure aga elada ka ei saa.

Mari oli meeleheitel – Kuidas edasi? Mida teha? Kuidas elatada ennast ja oma poega? Ta kaalus igat võimalust, et ära elada: püüdis maha müüa kinnistu, millel küll ei olnud erilist väärtust, kuid abiks oleks olnud ikkagi. Ei päästnud ka see.

Viimases hädas pöördus ta tuttavate ja sugulaste poole, et laenata raha elus püsimiseks. Lõpuks võttis ta vastu tööpakkumise, teadmata, kas ta füüsiliselt selle tööga hakkama saab. Töökohaks oli toiduainete kaupluse kassapidaja. Antud töökohal sai ta töötada aga ainult neli kuud, millest praktiliselt kaks kuud oli haiguslehel. Mari oli iga päev tugevates valudes ja tema proteesitud käe liikumine oli nii piiratud, et ta sai kasutada tööl ainult ühte kätt.

Taas oli Mari töötu ja vajumas üha sügavamasse masendusse.